Eile nägin ma Soomemaad.......
Ooo ilus aeg pole varjusid........
Kahjuks on see pelgalt unistus, sest need kuradi varjud jälitasid mind juba nädal enne Finlandiasse seilamist.
Terrorite ahel algas esmaspäeval, kui viisin Audi rooliotsa vahetusse, noh sellise mõttega et kusagil Soomes ei peaks oma molekulideks sõidetud auto kõrval, tee ääres kohalikelt almusi kerjama hakkama.
Rooliots vahetatud, hakkas Audi streikima, kõik.....käima ei lähe ja vsjoo.
Selgus et vända andur lõpetas ülejäänud mootoriga koostöö. Vahetati ära ja asi jokk, ise veel tuumasin et kuradi hästi läks, humal tänatud et see Soomes saba ei andnud.
Päev päeva järel möödus ning väljasõit üle lahe juba terendas tasahilju. Lõpuks oligi käes reede, see neetud reede mida ma muidu nii palavalt armastan, kuid see kord oli asi armastusest kaugel.
Kaugemal, kui kõige kaugem päike galaktikas, võibolla isegi kaugemal kui Eurovisiooni võidu laul-lollus kuulatava muusika visioonist.
Kui see ülemakstud geyparaad mida ülejäänud maailm hellitavalt eurovisiooniks nimetab ongi visioon euroopast siis peaks kolimise peale mõtlema hakkama........ aga kuhu ma kolin, kui ma ei suuda ilma probleemideta kaheks päevaks Soomegi sõita.
Oi tuhat ja tunnel tuharate vahel, maakeeli perse, just see sõna kargas mu huulilt kui Jüri ringil 90 kilomeetrise tunnikiiruse pealt pidurit tallasin. Sõtku või varvas villi aga mida pole on pidurid. Tõmbasin lähimasse tanklasse, uurakil auto all nentisin fakti et jah, juhipoolne piduri voolik lõhkes. Kell oli kaks ning aeg tagus mind jalaga armutult sinna samasse tunnelisse.
Kiirelt tööle tagasi, lootuses et mõni lukksepp pole veel reedeses lukustuses ja suudab selle errori kiirelt elimineerida.
Minu õnnetuseks, polnud sõelale jäänud remondimees kõige teravam pliiats, üpris tömp ja tavotine teine. Laeva väljumiseni oli jäänud vaevu kaks ja pool tundi, kui ta teavitas et piduri torud ei tulnud lahti ja nüüd on vaja arvatavasti uut supordit.
Vaevalt ta seda soovitades aimas et V8 esimene suport maksab veerand auto hinnast, nii et see versioon sai välistatud.
Pidur kokku ja õhutama, kell hakkas lähenema poole viiele, pumpasin pidurit nii et veri ninast väljas ning kui tundus et juba lubab, vajus pedaal jälle ära.........
Hea et auto tõstukil, lae all oli, kui avastasime et ka kõrvalistuja poolne voolik lakkas eksisteerimast, vastasel juhul oleks hiljem pidanud ka keretöödest läbi käima.
Täiesti pekkis saksa sitt, kuradi Hitleri voodo hauatagusest maailmast.
Õnneks andis töökoja omanik mulle kasutada asendus auto, millega kiirelt liikluskeerisesse tormasin, jättes audi selja taha tolmupilve ja pidurivedeliku loiku oma debiilse käitumise üle järelemõtlema.
Koju.....naised, lapsed kokku ja tuld.
JOPTVAJUU MAASIKAD.......LINN ON RIKKIS!
Mingid kuramusema IRONMANNID kakerdavad ringi......
Sport on tore, olen kuulnud aga kas seda peab kekutades keset linna tegema, paisates kogu niigi pekkis Tallinna liikluse sinna kusagile roiskunud kala ja täis lastud mähete vahele?
Sorry aga minu meelest võivad need MANNID järgmine kord kusagil metsas joosta, sest jooksmine ongi vajalik ainult kahel põhjusel.
Metsas siis kui karu eest põgened ja linnas kui külmikus pole õlut ning pood suletakse 5 minuti pärast, lihtne.
Igastahes jõudsime, pärast arutut kihutamist ning enamus liiklus eeskirjade rikkumist lõpuks sadamasse. Ütlen päris ausalt et nii ei tohi autoga sõita, oleks mul vastavad volitused paneksin ennast pokkri........aaagaaaaa
me jäime ühe minuti hiljaks ja jäime laevast maha............
Ma pole sellist närviplahvatust varem kogenud, ei soovita kellelegi.....
Suitsu kimudes suutsin vaid mõelda, et kui see laev peaks nüüd põhja minema siis on mul küll terve rügement kaitseingleid, kes nädal aega ületunde tegid.
Aga humalale tänu, laev ei läinud põhja, järelikult oli mul lihtsalt üdini sitt nädal.
Lõpuks ikkagi saime oma broneeringu järgmisele hommikule tõsta, vähemalt raha ei läinud tuulde.
Mnjah......nüüd on sellest juba nädal möödas, kuid siiani käib selle peale mõeldes külma jutt üle selja, mis pärast avangi ühe pudeli, mille sisu peaks külmast juttist üpris sooja, ehk isegi tulise juti tegema.
Armas 'e toodud Lehe Pruulikoja Chilsner Pilsner on klaasis läibipastmatu, tumekollane värvus tundub seekord lausa isuäratav.
Aroomist ei saa rääkida sest mingil põhjusel minu sõõrmed ei tuvastanud midagi.
Maitselt on see 5.5% 'ne õlle suht nauditav. Midagi sinna IPAde kanti, kuigi kibedus ehk natuke annab tõesti chillist märku. Täitsa hää, lootsin tegelt mingit õudust ......või noh vähemalt tulepurskamist pärast esimest sõõmu aga niht. Hiljem natuke ehk jääb keelele pisut pipprast mekki aga kuna vürtsised toidud on minu menüüs tihedad külalised siis võibolla ma lihtsalt ei tunneta enam nii väikeseid kogused. 😊
Tänud õlle eest Armasele soovitan proovida.
Lisagem elule vürtsi! 😉
#200 - G de Goudale Grand Cru - Citra & Amarillo (2014)
Earned the Master badge!
